Story Time: Suvevaheaeg
오랜만이에요! Long time no see!
Juuli lõpust augusti alguseni oli mul suvevaheaeg. Kokku kaks nädalat ja see oli ka pikim paus koolist, seega tuli seda täiega nautida.
Kahele nädalale ja trennigraafikule otsa vaadates tuli tegusteda kiiresti. Tegime ühe teise Eesti vahetusõpilase Esteriga plaanid Busanisse minekuks. Kolm (tegelikult rohkem kaks) päeva, kaks ööd.
Lahkusime reedel, kohe peale tantsutrenni. Enne seda jõudsin veel internetist lugeda ilmateadet. Meid ootas taifuun Danas.
Busanisse läksime rongiga. Kohapealt ostetud pilet maksis 10€ ja see on olnud minu elu siiani kõige mugavam, kiirem, parem rongisõit. Ööbimispaik asus otse rongijaama vastas. Väike ja armas, odav ning väga-üli sõbraliku personaliga külalistemaja, kuid taifuuni tõttu väga niiske. Magasime narivoodites ja jagasime tuba kahe (ilmselt) prantslasega, kes järgmisel hommikul minu vihmavarjuga majast lahkusid. Vihmavarje hoiti all fuajees ja ühiskasutuses olevad vihmavarjud olid sildistamata.
Niisis võtsin ise kasutusele külalistemaja vihmavarju. See oli enne juba väga logu, kuid randa mineku ajaks lagunes hoopis koost.
Randa ei saanud ja suundusime Busan Aquaariumisse. Merineitside showd; muuseumi, näitusesaali ja loomaaia elegantne mix. Korealased armastavad väga valgusega mängida.
Ülejäänud päeva jalutasime linnaosas, mida arvasime olevat kesklinn, aga nagu järgmisel päeval ilmnes seda tegelikult ei olnud. Väärarvause põhjustas liinide ristumiskohtade paljusus just siin. Näiteks minu kodulinnas Daegus saab küll selle järgi vaadata.
Piltide tegemisel tuli minu juurde mingi onu, kes arvas, et ma olin teda pildistanud ja tahtis, et ma need ära kustutaksin. Parem meile mõlemale - isegi tema varju polnud ühegi pildi peal näha. Lisaks käisime veel poodlemas ja uudistasime muid ettejuhtuvaid poode ning kujusid.
Õhtul enne külalistemajja naasmist tahtsime ära näha jõe, täpselt ei mäletagi enam miks. Aga lahe juhus oli, et läksime kohta, kust jõgi oleks pidanud algama. Tol õhtul aga mitte, kuna taifuuni põhjustatud üleujutuste tõttu oli jõgi kõvasti pikem ja veetase megalt kõrgem. Pildil olev puu peaks tegelikult seisma keset roheala. Ilmselt ongi linn niimodi planeeritud, et vesi väga suurt kahju ei teeks. Vihmahooajal on taifuunid vist pigem tavalised. Olen kuu aja jooksul kogenud juba tegelikult kahte ning minu korea keele õpiku ilmaga seotud sõnavaras oli ainsa looduskatastroofina esindatud just taifuun.
Samas hoones asus ka filmimuuseum, seega otsustasime osta pääsmed mõlemale ja hüppasime ka sealt läbi. (Ei olnud maailma parim otsus ja tegelikult oli see aimatav. Endiselt oli seal umber 3 suurt Iron Mani kuju!)
Edasi Busani Torni, kus lisaks vaatele otsisime välja kõik järgnevad sihtkohad. Kuna ööbimispaik paiknes strateegiliselt väga heas kohas, siis saime teisel päeval peaaegu kõikjale jalutada. Tornis oli üks naine, kes vaatas ja kuulas meid nii tähelepanelikult nagu saaks ta kõigest aru - "Märgatud Busanis" Ta oli kindlasti skandiaavlane ja väga eestlase näo(ilmega), aga kätise ja vaikimise järgi otsustades võis ta ka šokis soomlane olla.
Edasi kesklinna ja Korea traditsioonilist pankooki koos jäätisega sööma. Armastan seda maiust ja sõin seda esimest korda Jeju saarel, aga Esteril oli see ulmelisus veel proovimata. Pannkookide see on pähklipuru või moos ja nagu aimata võib on need früteeritud.
Õhtuks sõime Jajangmyeon'i, sest mul oli väga vaja, et Ester seda prooviks. :D Nüüd oli jäänud vaid üks sild, mida Ester umbes terve reisi ootas. Sildade ja arhitektuuri fanaatik nagu ta on. Plaan oli algusest peale minna pimedas, et tulesid näha. Seejuures lasin nüüd Esteril, ilma kontrollimata, meid kuhu tahes vedada. Alguses jõudsime vale silla juurde, kuid see eest nägime ka elu ühel laiul. Busanis elab väga palju venelasi.
Ühel päeval oli nii igav, et läksin üksinda Shinsaegesse. See on mega-üli suur ja võimas kaubamaja ning vaba aja veetmise koht. Katusel olev mänguväljak koos nende punaste vagunitega on kindlasti üks kõige jubedamaid asju maailmas, aga sealt avaneb hea vaade linnale.
Juuli lõpust augusti alguseni oli mul suvevaheaeg. Kokku kaks nädalat ja see oli ka pikim paus koolist, seega tuli seda täiega nautida.
Kahele nädalale ja trennigraafikule otsa vaadates tuli tegusteda kiiresti. Tegime ühe teise Eesti vahetusõpilase Esteriga plaanid Busanisse minekuks. Kolm (tegelikult rohkem kaks) päeva, kaks ööd.
Lahkusime reedel, kohe peale tantsutrenni. Enne seda jõudsin veel internetist lugeda ilmateadet. Meid ootas taifuun Danas.
Busanisse läksime rongiga. Kohapealt ostetud pilet maksis 10€ ja see on olnud minu elu siiani kõige mugavam, kiirem, parem rongisõit. Ööbimispaik asus otse rongijaama vastas. Väike ja armas, odav ning väga-üli sõbraliku personaliga külalistemaja, kuid taifuuni tõttu väga niiske. Magasime narivoodites ja jagasime tuba kahe (ilmselt) prantslasega, kes järgmisel hommikul minu vihmavarjuga majast lahkusid. Vihmavarje hoiti all fuajees ja ühiskasutuses olevad vihmavarjud olid sildistamata.
Niisis võtsin ise kasutusele külalistemaja vihmavarju. See oli enne juba väga logu, kuid randa mineku ajaks lagunes hoopis koost.
 | |||||
Pärast hülgasin oma vihmavarju jättes ta teiste omasuguste seltsi.
Puhka rahus.
19.07.20
Randa ei saanud ja suundusime Busan Aquaariumisse. Merineitside showd; muuseumi, näitusesaali ja loomaaia elegantne mix. Korealased armastavad väga valgusega mängida.
 |
| aia angerjad |
Käes oli lõunasöögiaeg ja otsisime ranna lähedalt kohviku, kust ma saaksin oma juustukooki. Ohvriks langes Hollys Coffee. Kook oli nii rammus, et ei jaksanudki kõike ära süüa, aga koht oli kena vaatega, hubane ja armas <3
Ülejäänud päeva jalutasime linnaosas, mida arvasime olevat kesklinn, aga nagu järgmisel päeval ilmnes seda tegelikult ei olnud. Väärarvause põhjustas liinide ristumiskohtade paljusus just siin. Näiteks minu kodulinnas Daegus saab küll selle järgi vaadata.
Piltide tegemisel tuli minu juurde mingi onu, kes arvas, et ma olin teda pildistanud ja tahtis, et ma need ära kustutaksin. Parem meile mõlemale - isegi tema varju polnud ühegi pildi peal näha. Lisaks käisime veel poodlemas ja uudistasime muid ettejuhtuvaid poode ning kujusid.
Õhtul enne külalistemajja naasmist tahtsime ära näha jõe, täpselt ei mäletagi enam miks. Aga lahe juhus oli, et läksime kohta, kust jõgi oleks pidanud algama. Tol õhtul aga mitte, kuna taifuuni põhjustatud üleujutuste tõttu oli jõgi kõvasti pikem ja veetase megalt kõrgem. Pildil olev puu peaks tegelikult seisma keset roheala. Ilmselt ongi linn niimodi planeeritud, et vesi väga suurt kahju ei teeks. Vihmahooajal on taifuunid vist pigem tavalised. Olen kuu aja jooksul kogenud juba tegelikult kahte ning minu korea keele õpiku ilmaga seotud sõnavaras oli ainsa looduskatastroofina esindatud just taifuun.
Kuna esimesel päeva meil otsest plaani polnud, olid kõik vaatamisväärsused nägemata. Tegin meile hommikul plaani ja suundusime peale piiiiiiiiiiikka hommikut Illusioonide muuseumisse. Pildimaterjalist vast siin kohal piisab :D
 |
| Kõigis neljas seinas jooksis film ja kui ma õigesti mäletan oli kasutatud kaheksat kaamerat. |
Edasi Busani Torni, kus lisaks vaatele otsisime välja kõik järgnevad sihtkohad. Kuna ööbimispaik paiknes strateegiliselt väga heas kohas, siis saime teisel päeval peaaegu kõikjale jalutada. Tornis oli üks naine, kes vaatas ja kuulas meid nii tähelepanelikult nagu saaks ta kõigest aru - "Märgatud Busanis" Ta oli kindlasti skandiaavlane ja väga eestlase näo(ilmega), aga kätise ja vaikimise järgi otsustades võis ta ka šokis soomlane olla.
Päris kesklinn oli umbes kolm korda ilusam kui eelmisel õhtul külastatud linnaosa. Kahetsen veidi, et ei googeldanud asja. Jalutasime sealt läbi ning tornist vaadeldud turu poole. Turg oli vahva nagu nad kõik. Konkreetsel turul müüdi vanu riideid ja nimpsasjakesi. Süüa ja suveniire, nagu me lootsime, sealt ei lednud.
Õhtuks sõime Jajangmyeon'i, sest mul oli väga vaja, et Ester seda prooviks. :D Nüüd oli jäänud vaid üks sild, mida Ester umbes terve reisi ootas. Sildade ja arhitektuuri fanaatik nagu ta on. Plaan oli algusest peale minna pimedas, et tulesid näha. Seejuures lasin nüüd Esteril, ilma kontrollimata, meid kuhu tahes vedada. Alguses jõudsime vale silla juurde, kuid see eest nägime ka elu ühel laiul. Busanis elab väga palju venelasi.
Rongiga tagasi Daegusse ja max koduse tunde tekkitas võime ilma takistusteta ja kaardita ringi liigelda.
Esmaspäeval kokkasime sõbrannaga jaapani nuudlirooga Yakisobat ja vaatasime sarju. Sarnaselt süües ja teleri ees, kulges kogu ülejäänud suvevaheaja "vaba" aeg. Ühte ruumi, tavaliselt elutuppa, toodi kõik puhurid ja sulgeti aknad-uksed. Sööd ja vaatad telekat või telefoni. Minu kodulinn paikneb veel mägedevahelises orus, mis tähendab null tuult, null pilvi ja vihma, lauspäikest ja Korea kuumarekordi nominenti. Hetkel on umbes 35*C, kuid Daefrica (Daegu + Aafrica) saabudes lubatakse üle 40-kraadi ning munade küpsetamist autokapotidel.
Mingil päeval käisin pere ja peretuttavatega rulluisuutamas. Pärast sõime kenas restos tonkatsut ning hiljem lahkusime lastega, et minna Norebangi (Karaoke, kui tunnete ennast jaapanlasena).
Ühel päeval oli nii igav, et läksin üksinda Shinsaegesse. See on mega-üli suur ja võimas kaubamaja ning vaba aja veetmise koht. Katusel olev mänguväljak koos nende punaste vagunitega on kindlasti üks kõige jubedamaid asju maailmas, aga sealt avaneb hea vaade linnale.
Peale seda läksin samas hoones asuvasse Daegu Aquaariumisse. See oli armas, aga väga väikene võrreldes Busaniga, samas meeldis mulle Daegu merineitsi show rohkem ning võimalus ka ise kaladega mängida.
Pärast käisin kinos "Lion King"i vaatamas. Kinodes näidatakse samaaegselt vähem kui kümmet filmi ja umbes pooled neist on inglise keelsed. Kõik korealased on kõiki filme mitmeid kordi vaadanud ja endalgi tuleb vahepeal vastata host ema küsimusele: "Kas sa juba ei ole seda filmi näinud?". Näiteks "Aladin"i nägin kolm ning "Spider-Man: Far From Home"i kaks korda.
Veel sattusin vaheaja jooksul, kohalikku lõbustusparki (E-Worldi). Lahe on, kuidas korealaste jaoks on vanus niiiii tähtis, aga tegelikult tolereeritakse seltskondades suuremat vanusevahet kui Eestis ja ilmselt mujal maailmaski. Läksime sinna koos korteriühistus elavate ema sõbrannade peredega ning kohapeal jooksime ringi koos väikevenna ja teiste perede lastega. Käisime jäähalli juures olevas näitusesaalis (väga korealaslik).
Ja lõbustuspargi kompleksi kuuluvas loomaaias, kus sai ka ise loomi toita ning lasta lindudel enda käe pealt seemneid süüa. Seal ei olnud isegi kedagi juures valvamas - nii turvaline oli.
Viimasel õhtul enne kooli käisime Miinaga tteokbokkit söömas. Teeme seda tihti ja armastan tteokbokki nii väga. Food is share'ing, food is care'ing, food is frindship, culture, love.
Kommentaarid
Postita kommentaar